Külmal óhtul seisan vahipostil
Kórgel taevas póhjatäht.
Tuul, see puistab mulle helbeid silmi,
Kuid mul on ees üks kindel siht:
Kaitsta sind, mu kallis kodu,
Et rahus uinuda vóiks Eesti neiu,
Kelle juures praegugi mu mótted
Ja kelle sarnast mujal teist ei leidu.
Külm oled sa, póhja valge naine,
Näid kauge, kättesaamatu kui póhjatäht.
Ma tihti móelnud: on see külmus ebamaine,
Kas teeseldud, vói tóesti eht?
Ent mulle meeldib su olek karge,
Pilk sinu silmist härmatisehall,
Su armastus vist sama puhas, selge,
Nagu su sósaróde jääkristall.
Ja kui kodumaale jälle jóuan,
Tahan, et mul naeratad.
Suuri sónu sinult ma ei nóua,
Kuid truult ootama mind pead.
Sest tea, see tee ei olnud kerge,
Mis mul vóideldes on tulnud käia.
Sinu pilgus rahulikus, selges,
Tahan kosutust ja ónne leida.
Kórgel taevas póhjatäht.
Tuul, see puistab mulle helbeid silmi,
Kuid mul on ees üks kindel siht:
Kaitsta sind, mu kallis kodu,
Et rahus uinuda vóiks Eesti neiu,
Kelle juures praegugi mu mótted
Ja kelle sarnast mujal teist ei leidu.
Külm oled sa, póhja valge naine,
Näid kauge, kättesaamatu kui póhjatäht.
Ma tihti móelnud: on see külmus ebamaine,
Kas teeseldud, vói tóesti eht?
Ent mulle meeldib su olek karge,
Pilk sinu silmist härmatisehall,
Su armastus vist sama puhas, selge,
Nagu su sósaróde jääkristall.
Ja kui kodumaale jälle jóuan,
Tahan, et mul naeratad.
Suuri sónu sinult ma ei nóua,
Kuid truult ootama mind pead.
Sest tea, see tee ei olnud kerge,
Mis mul vóideldes on tulnud käia.
Sinu pilgus rahulikus, selges,
Tahan kosutust ja ónne leida.