must maantee väkses sulas ja kõrbes maa
ja silmapiiril virvendas õhk,
ma seisin päikselõõsas,
kurk kuivamas ja hinges piinav rändamismkihk.
kätt püsti hoidsin üha, et sõita saaks,
saaks sõita ära kaugele siit,
kuid autoid mööda uhas ilma lõpmata,
ma seisin tolmus nagu teeviit,
üks lõpuks peatus ja ära mind viis.
seal autokasti nurgas üks veider mees
suupillil mängis kurbilkku viit
ja rukkilill tal rinnas nööpaugu sees
kui veidi väsinud sinine silm.
kitarr mul oli kaasas ja nukker blues lõi sõidurütmis kõlama siis
ja mäed meist sööstsid mööda ja sööstsid ka puud,
kui terve maailm oli see viis,
meid auto ikka edasi viis.
me laulsime seal vaevast ja rõõmust ka
ja inimestest, kellel on nälg,
miks keegi ainult leivast ei söönuks saa
ja kuhu jõuab lõpuks me jalg.
miks suurim sõna ilmas on vabadus?
miks orje siiski küllalt on veel?
miks pisarateks silmas on vajadus,
kuigi paljud aina naeravad siin,
meid auto ikka edasi viis.
nüüd jälle linnas olen, kesk kivilaant
ja seda sõitu unes veel näen,
ei enam püsi ole, ei rahu saa,
ma unes talle ulatan käe.
seal autokasti nurgas üks veider mees
suupillil mängib kurbilkku viit
ja rukkilill tal rinnas nööpaugu sees
kui veidi väsinud sinine silm.
ja silmapiiril virvendas õhk,
ma seisin päikselõõsas,
kurk kuivamas ja hinges piinav rändamismkihk.
kätt püsti hoidsin üha, et sõita saaks,
saaks sõita ära kaugele siit,
kuid autoid mööda uhas ilma lõpmata,
ma seisin tolmus nagu teeviit,
üks lõpuks peatus ja ära mind viis.
seal autokasti nurgas üks veider mees
suupillil mängis kurbilkku viit
ja rukkilill tal rinnas nööpaugu sees
kui veidi väsinud sinine silm.
kitarr mul oli kaasas ja nukker blues lõi sõidurütmis kõlama siis
ja mäed meist sööstsid mööda ja sööstsid ka puud,
kui terve maailm oli see viis,
meid auto ikka edasi viis.
me laulsime seal vaevast ja rõõmust ka
ja inimestest, kellel on nälg,
miks keegi ainult leivast ei söönuks saa
ja kuhu jõuab lõpuks me jalg.
miks suurim sõna ilmas on vabadus?
miks orje siiski küllalt on veel?
miks pisarateks silmas on vajadus,
kuigi paljud aina naeravad siin,
meid auto ikka edasi viis.
nüüd jälle linnas olen, kesk kivilaant
ja seda sõitu unes veel näen,
ei enam püsi ole, ei rahu saa,
ma unes talle ulatan käe.
seal autokasti nurgas üks veider mees
suupillil mängib kurbilkku viit
ja rukkilill tal rinnas nööpaugu sees
kui veidi väsinud sinine silm.