ma kaotan igapäev naabreid, kes metanooliga peavad pidu
korter 2-es elab narkar ja 3-ndas libu
päev siin on päeva kloon
kolmesajane bmw ja kuldkett
on mu kandis ainus edu etaloon
nagu korrosioon, mis närib rauda
nähtamatu pinge nimega stress, mis järjest nooremaid saadab hauda
ükskõiksus emotsioon, mille keskel kulgen
turvauks ja neli seina, mille varju ennast sulgen
anonüümsus garanteeritud kui elad magalate rajoonis
pool mu linnaosast on läbi käinud tsoonist
sireenid, tööstusmüra ja raadioeetriragin
24 tundi ööpäevas lõppematu sagin
õhk täis siin on elektrit lehkab kanalisatsioon
neoontulede valgel toimiv tsivilisatsioon
ööst kostuvad hääled moondunult läbi sudu
noizmakaz 2002 kivilinnast on see lugu
ainult külm tuul puhumas üle mu kõleda uulitsa
kas sa kuuled ka, kuis nägu puudutab
ainult külm tuul tänaval kus on mu kodu
kivilinna häältest tuul sosistab üht lugu
minu silmaringi piiriks on raudbetoonist müürid
kõledad koridorid ja madalad korteriüürid
mahajäetud sõjaväebaas, must-tuhat plekist garaazhi
jälle akna avan, et tuppa lasta heitgaasi
midagi ei tea ma ümbritsevast ilmast
kord päevas, pool tundi, koridori piilun uksesilmast
oma naabreid ma ei tunne, ainult nägusid eristan
miks mina olen see loll, et sinu kassi sitta oma uksematilt koristan
siin ma siis stressan
näen noori, kes õhtuhämaras seinale sodivad gräffi
näen lapsehoidu tüdrukuid, kel näost koorub krohvi
tõmmame koos ninad täis, sest selline on siitkant
rrromantika - urbaniseerun'd variant
2001 aastal otse kivilinnast
üks sõrgkang ja kaks nahkkinnast
naabritädi korterit avaramaks muudan
kõik tassin minema mida kanda suudan
paindlik töögraafik ja korralik tasu on pluss - kusss
muidu mentidega tuleb ülisuur ssshhh
aga mul on täitsa pohhui, siin oled anonüümne
kedagi ei tunne ja mitte kuhugi ei püüdle
nagu viis korrust halli, akendeta jura
viis detsibelli ööpäevaringset müra
viiskümmend elukutselist a-sotsiaali
piiramas kohalikku taara filiaali
kes on esirinnas, on surmkindlalt hinnas
just nii eksisteerimegi siin kivilinnas
ref
mu maailm algab paneelmaja 5-ndalt korruselt
ja lõppeb seal kus taevas kohtub maaga
inimesed sagivad ringi nagu sipelgad
linn laotub jalge alla justkui maantee
viies kõik endaga kaasa
asfalt aurab peale vihma peale hetkelist jahutust
kuskil naine meest sõimab nõudes jalamaid lahutust
poeseina najalt vana parmaat otsib tuge
ment peatas kinni vahtralehega auto,et kontrollida lube
lähenevad mööda teed kolm itsitavat tüdrukut
lugedes telefonist naljakat sõnumit
vaikselt hämarduvas hoovis hakkab vilkuma valgusti
kustub, plingib ja siis lõplikult läbipõleb vist
süütan suitsu, toetan seina ja kompan krohvitud pinnast
noizmakaz oli siin ja need hääled kivilinnast
noizmakaz oli siin ja need hääled kivilinnast
2005 ja need hääled kivilinnast
ref
korter 2-es elab narkar ja 3-ndas libu
päev siin on päeva kloon
kolmesajane bmw ja kuldkett
on mu kandis ainus edu etaloon
nagu korrosioon, mis närib rauda
nähtamatu pinge nimega stress, mis järjest nooremaid saadab hauda
ükskõiksus emotsioon, mille keskel kulgen
turvauks ja neli seina, mille varju ennast sulgen
anonüümsus garanteeritud kui elad magalate rajoonis
pool mu linnaosast on läbi käinud tsoonist
sireenid, tööstusmüra ja raadioeetriragin
24 tundi ööpäevas lõppematu sagin
õhk täis siin on elektrit lehkab kanalisatsioon
neoontulede valgel toimiv tsivilisatsioon
ööst kostuvad hääled moondunult läbi sudu
noizmakaz 2002 kivilinnast on see lugu
ainult külm tuul puhumas üle mu kõleda uulitsa
kas sa kuuled ka, kuis nägu puudutab
ainult külm tuul tänaval kus on mu kodu
kivilinna häältest tuul sosistab üht lugu
minu silmaringi piiriks on raudbetoonist müürid
kõledad koridorid ja madalad korteriüürid
mahajäetud sõjaväebaas, must-tuhat plekist garaazhi
jälle akna avan, et tuppa lasta heitgaasi
midagi ei tea ma ümbritsevast ilmast
kord päevas, pool tundi, koridori piilun uksesilmast
oma naabreid ma ei tunne, ainult nägusid eristan
miks mina olen see loll, et sinu kassi sitta oma uksematilt koristan
siin ma siis stressan
näen noori, kes õhtuhämaras seinale sodivad gräffi
näen lapsehoidu tüdrukuid, kel näost koorub krohvi
tõmmame koos ninad täis, sest selline on siitkant
rrromantika - urbaniseerun'd variant
2001 aastal otse kivilinnast
üks sõrgkang ja kaks nahkkinnast
naabritädi korterit avaramaks muudan
kõik tassin minema mida kanda suudan
paindlik töögraafik ja korralik tasu on pluss - kusss
muidu mentidega tuleb ülisuur ssshhh
aga mul on täitsa pohhui, siin oled anonüümne
kedagi ei tunne ja mitte kuhugi ei püüdle
nagu viis korrust halli, akendeta jura
viis detsibelli ööpäevaringset müra
viiskümmend elukutselist a-sotsiaali
piiramas kohalikku taara filiaali
kes on esirinnas, on surmkindlalt hinnas
just nii eksisteerimegi siin kivilinnas
ref
mu maailm algab paneelmaja 5-ndalt korruselt
ja lõppeb seal kus taevas kohtub maaga
inimesed sagivad ringi nagu sipelgad
linn laotub jalge alla justkui maantee
viies kõik endaga kaasa
asfalt aurab peale vihma peale hetkelist jahutust
kuskil naine meest sõimab nõudes jalamaid lahutust
poeseina najalt vana parmaat otsib tuge
ment peatas kinni vahtralehega auto,et kontrollida lube
lähenevad mööda teed kolm itsitavat tüdrukut
lugedes telefonist naljakat sõnumit
vaikselt hämarduvas hoovis hakkab vilkuma valgusti
kustub, plingib ja siis lõplikult läbipõleb vist
süütan suitsu, toetan seina ja kompan krohvitud pinnast
noizmakaz oli siin ja need hääled kivilinnast
noizmakaz oli siin ja need hääled kivilinnast
2005 ja need hääled kivilinnast
ref