Täna öösel ka taevas näib avavat silmad
ja aeglaselt pöördub tähtede sõud.
Täna öösel see geto siin jääbki meist ilma,
meid ära viib tugeva mootori jõud.
Juba pulbitseb meis see vabadus tärkav,
sinna mere taha las kustuda õhtu.
Las tumeneb taevas, siis keegi ei märka,
kui kõrrepõllult me tõuseme õhku.
Me sööstame vabana, tähed vaid tee peal,
kõrvaklappides ragin on pelk ja maalt
piirivalvuri kisa:'Sto za stuka siis see seal...'
Vastan teenistusvalmilt ma 'LKA!'
See maailm me all on vana ja väeti,
kuid siiski meid jalgade alla ta tallaks,
aga seda ma räägingi, seda, et näed siis,
et nõnda lihtsalt ei vannuta alla.
Öös sähvatab hoiatuslaskude sari,
kuid asjata sülgavad sappi nad. Löö ka
sina neil käega. Me mürisev vari
juba hommikul liugleb Via Appiat mööda.
Ja kes ka ei oleks meil jalus või kannul,
kui vabanend kiivrist, sest k**muli lüpsikust,
ma tean, mida räägin, kui sinule vannun:
'Ma ei karda neid, kallis, ma kardan vaid üksindust.'
Sa ei usu mind, naerad, kuid vihin on kõrvus,
külmast higist on rasked mu õlised tunked,
me maailma ning meie elu siit põrgust
peab päästma see vana ja logisev Junkers.
Helgiheitjate vihkudes viskleme taevas,
mu kramplikud käed on klammerdund tüüri.
Pilk otsimas laotusest Põhjanaela
me lendame sisse barrikaadtule müüri.
ja aeglaselt pöördub tähtede sõud.
Täna öösel see geto siin jääbki meist ilma,
meid ära viib tugeva mootori jõud.
Juba pulbitseb meis see vabadus tärkav,
sinna mere taha las kustuda õhtu.
Las tumeneb taevas, siis keegi ei märka,
kui kõrrepõllult me tõuseme õhku.
Me sööstame vabana, tähed vaid tee peal,
kõrvaklappides ragin on pelk ja maalt
piirivalvuri kisa:'Sto za stuka siis see seal...'
Vastan teenistusvalmilt ma 'LKA!'
See maailm me all on vana ja väeti,
kuid siiski meid jalgade alla ta tallaks,
aga seda ma räägingi, seda, et näed siis,
et nõnda lihtsalt ei vannuta alla.
Öös sähvatab hoiatuslaskude sari,
kuid asjata sülgavad sappi nad. Löö ka
sina neil käega. Me mürisev vari
juba hommikul liugleb Via Appiat mööda.
Ja kes ka ei oleks meil jalus või kannul,
kui vabanend kiivrist, sest k**muli lüpsikust,
ma tean, mida räägin, kui sinule vannun:
'Ma ei karda neid, kallis, ma kardan vaid üksindust.'
Sa ei usu mind, naerad, kuid vihin on kõrvus,
külmast higist on rasked mu õlised tunked,
me maailma ning meie elu siit põrgust
peab päästma see vana ja logisev Junkers.
Helgiheitjate vihkudes viskleme taevas,
mu kramplikud käed on klammerdund tüüri.
Pilk otsimas laotusest Põhjanaela
me lendame sisse barrikaadtule müüri.