Nagu kalasoomus taevast langeb räitsak, kustub vees.
Tuvihallilt soomuslaevalt, kõigil lõvisüda sees.
Jäisest lainest sooldunud tekk on Peetri akna kaitsevall,
vabadusel õige mekk on üksnes toeka kaitse all.
Kroonlinn mehi, munder kord viks, siin ei lase roiduda.
Aiman, tunnen, kuidas torkis silmapiir siin Koidulat.
Siin ta, ööbik, tõlkinud on villas, keeles kida sees.
Mis sul võõras vägi võidab, võõras sulle igavest.
Luuleilu ihkamine, ikka oma, oma püüd.
Luuletajalt ihkamine, südamest, kus pole süüd.
Nagu kalasoomus taevast langeb räitsak, kustub vees.
Tuvihallilt soomuslaevalt, kõigil lõvisüda sees.
Elu, kodu, ajalugu, inimsüda, käsukord.
Ohkab üle ajalugu, luulehing, see loomult orb.
Õnn ons teenitav kui pagun, teraskorstna karva vist,
vahimadrus seisab nagu sammas mustast marmorist.
Tuvihallilt soomuslaevalt, kõigil lõvisüda sees.
Jäisest lainest sooldunud tekk on Peetri akna kaitsevall,
vabadusel õige mekk on üksnes toeka kaitse all.
Kroonlinn mehi, munder kord viks, siin ei lase roiduda.
Aiman, tunnen, kuidas torkis silmapiir siin Koidulat.
Siin ta, ööbik, tõlkinud on villas, keeles kida sees.
Mis sul võõras vägi võidab, võõras sulle igavest.
Luuleilu ihkamine, ikka oma, oma püüd.
Luuletajalt ihkamine, südamest, kus pole süüd.
Nagu kalasoomus taevast langeb räitsak, kustub vees.
Tuvihallilt soomuslaevalt, kõigil lõvisüda sees.
Elu, kodu, ajalugu, inimsüda, käsukord.
Ohkab üle ajalugu, luulehing, see loomult orb.
Õnn ons teenitav kui pagun, teraskorstna karva vist,
vahimadrus seisab nagu sammas mustast marmorist.