Inimene ta on minu noorem vend.
Ta on rumal kui hüljes ja targaks peab end.
Neil isegi koolieelikud
ülle panevad püksid ja seelikud.
Neil puuduvad suled ja ehtmed,
olgu poisid või plikad,
kõigil koivad on pikad
ja nokad on nosus ja pehmed.
Üks tühjus ja tühisus ümbritseb neid.
Ei haudu nad mune, vaid uusi ideid.
Nad kardavad jääd, on tiivutud
ja kõik nende kombed on siivutud.
Ei maga nad lumes, vaid voodis.
Ise sõdasid peavad,
ise sõdasid neavad,
need maapealsed anekdoodid.
Kuid sageli haarab mind nimetu piin:
enam olla ei tahaks ma prillpingviin.
Olen lind, mul on tiivad,
kuid kuhu nad viivad?
Jää alla molluski järele
viivad mind tiivad.
Seisan üksinda tuisus ja jääl,
aga tiiva all südames väreleb.
Kus on siis mu lilled jäänd,
kus on nad jäänd.
Inimene ta on minu noorem vend.
Ta on rumal kui hüljes ja targaks peab end.
Neil isegi koolieelikud
ülle panevad püksid ja seelikud.
Neil puuduvad suled ja ehtmed,
olgu poisid või plikad,
kõigil koivad on pikad
ja nokad on nosus ja pehmed.
Üks tühjus ja tühisus ümbritseb neid.
Ei haudu nad mune, vaid uusi ideid.
Nad kardavad jääd, on tiivutud
ja kõik nende kombed on siivutud.
Ei maga nad lumes, vaid voodis.
Ise sõdasid peavad,
ise sõdasid neavad,
need maapealsed anekdoodid.
Kuid sageli haarab mind nimetu piin:
enam olla ei tahaks ma prillpingviin.
Olen lind, mul on tiivad,
kuid kuhu nad viivad?
Jää alla molluski järele
viivad mind tiivad.
Ta on rumal kui hüljes ja targaks peab end.
Neil isegi koolieelikud
ülle panevad püksid ja seelikud.
Neil puuduvad suled ja ehtmed,
olgu poisid või plikad,
kõigil koivad on pikad
ja nokad on nosus ja pehmed.
Üks tühjus ja tühisus ümbritseb neid.
Ei haudu nad mune, vaid uusi ideid.
Nad kardavad jääd, on tiivutud
ja kõik nende kombed on siivutud.
Ei maga nad lumes, vaid voodis.
Ise sõdasid peavad,
ise sõdasid neavad,
need maapealsed anekdoodid.
Kuid sageli haarab mind nimetu piin:
enam olla ei tahaks ma prillpingviin.
Olen lind, mul on tiivad,
kuid kuhu nad viivad?
Jää alla molluski järele
viivad mind tiivad.
Seisan üksinda tuisus ja jääl,
aga tiiva all südames väreleb.
Kus on siis mu lilled jäänd,
kus on nad jäänd.
Inimene ta on minu noorem vend.
Ta on rumal kui hüljes ja targaks peab end.
Neil isegi koolieelikud
ülle panevad püksid ja seelikud.
Neil puuduvad suled ja ehtmed,
olgu poisid või plikad,
kõigil koivad on pikad
ja nokad on nosus ja pehmed.
Üks tühjus ja tühisus ümbritseb neid.
Ei haudu nad mune, vaid uusi ideid.
Nad kardavad jääd, on tiivutud
ja kõik nende kombed on siivutud.
Ei maga nad lumes, vaid voodis.
Ise sõdasid peavad,
ise sõdasid neavad,
need maapealsed anekdoodid.
Kuid sageli haarab mind nimetu piin:
enam olla ei tahaks ma prillpingviin.
Olen lind, mul on tiivad,
kuid kuhu nad viivad?
Jää alla molluski järele
viivad mind tiivad.