Asfalt
Meis on midagi laenatud möödunust
nagu sinul emalt kleit brokaadist.
Meil on midagi maksta homsele
nagu auto eest maksta prokaati.
Miski läbib meid nii nagu Eestimaad
läbib maantee, kus sõidame autos.
Sirged teelõigud, ristteed, käänakud -
enda leidmine, enda kaotus.
Nii su suurtes ja tõsistes silmades
nagu tagasivaatepeeglis
näen ma suviselt tolmuseid linnu, kus
meid ei olegi tundnud vist keegi.
Reas bulvareil seisavad punased
gaseeritud vee automaadid.
Bussipeatuse kuumpehmet asfalti
kontsad tikivad hommikust saadik.
Poisid-tüdrukud, õlal kott "Aeroflot",
tuubil bussides sõidavad randa.
Nagu auklikul asfaldil - unelmais
nad end lasevad rappudes kanda.
Ajalehtedest, filmidest, silmadest
silmad loodavad, otsivad miskit,
nagu otsivad tuhandeil lainetel
üksteist morsega sajad radistid.
Radaritena mõtted kompavad
kaugeid baare ja mererandu.
Aastad tulevad-lähevad otsekui
memorandumi järel memorandum.
Mis on kirjas neis märgukirjades,
mille olemasolu vaid aimad?
Me vaid teame, et meile nad määratud
ja et meie pole nende jaoks ainsad.
Poisid suudlevad tüdrukuid väravail,
poisse tüdrukud suudlevad vastu.
Koos nendega suveöö sinasse
linn kui merre Atlantis on laskund.
Aga hommikul tõusevad patjadelt
näod kui hirved sarapuupõõsaist,
näod kui Päike läbi lehtpuulatvade,
linna värvides võõrana rõõmsaks.
Poisid loevad Kafkat. Ja näitustel
kaevad kuuba või borneo graafikat.
Tõekspidamisi näitavad salaja
üksteisele nagu p****graafiat.
Meie sõidame kõigest sest eemale,
piinav-mõistmatut igatsust pettes,
valetades üha rohkem endale,
et see kõik on meil elatud ette.
Seal, seal, kuhu maantee meid kihutab,
tüütult tuttavad, samad on linnad.
Sama suits, sama leib, sama rahutus,
samad filmid, samad prinkpingul rinnad.
Aja helgusest põlend vist punaseks,
keset elu kui kuivavat rohtu, -
kas me kanname vihmade igatsust
või Maailma süttimisohtu?
Nagu avatud tõkkepuud sihivad
telemastid ja kirikud laotust.
Püsib kannul meil, silmist meid laskmata,
õhtu-Päikese tuletõrjeauto.
Ei olnd eriti pikk onju?
Meis on midagi laenatud möödunust
nagu sinul emalt kleit brokaadist.
Meil on midagi maksta homsele
nagu auto eest maksta prokaati.
Miski läbib meid nii nagu Eestimaad
läbib maantee, kus sõidame autos.
Sirged teelõigud, ristteed, käänakud -
enda leidmine, enda kaotus.
Nii su suurtes ja tõsistes silmades
nagu tagasivaatepeeglis
näen ma suviselt tolmuseid linnu, kus
meid ei olegi tundnud vist keegi.
Reas bulvareil seisavad punased
gaseeritud vee automaadid.
Bussipeatuse kuumpehmet asfalti
kontsad tikivad hommikust saadik.
Poisid-tüdrukud, õlal kott "Aeroflot",
tuubil bussides sõidavad randa.
Nagu auklikul asfaldil - unelmais
nad end lasevad rappudes kanda.
Ajalehtedest, filmidest, silmadest
silmad loodavad, otsivad miskit,
nagu otsivad tuhandeil lainetel
üksteist morsega sajad radistid.
Radaritena mõtted kompavad
kaugeid baare ja mererandu.
Aastad tulevad-lähevad otsekui
memorandumi järel memorandum.
Mis on kirjas neis märgukirjades,
mille olemasolu vaid aimad?
Me vaid teame, et meile nad määratud
ja et meie pole nende jaoks ainsad.
Poisid suudlevad tüdrukuid väravail,
poisse tüdrukud suudlevad vastu.
Koos nendega suveöö sinasse
linn kui merre Atlantis on laskund.
Aga hommikul tõusevad patjadelt
näod kui hirved sarapuupõõsaist,
näod kui Päike läbi lehtpuulatvade,
linna värvides võõrana rõõmsaks.
Poisid loevad Kafkat. Ja näitustel
kaevad kuuba või borneo graafikat.
Tõekspidamisi näitavad salaja
üksteisele nagu p****graafiat.
Meie sõidame kõigest sest eemale,
piinav-mõistmatut igatsust pettes,
valetades üha rohkem endale,
et see kõik on meil elatud ette.
Seal, seal, kuhu maantee meid kihutab,
tüütult tuttavad, samad on linnad.
Sama suits, sama leib, sama rahutus,
samad filmid, samad prinkpingul rinnad.
Aja helgusest põlend vist punaseks,
keset elu kui kuivavat rohtu, -
kas me kanname vihmade igatsust
või Maailma süttimisohtu?
Nagu avatud tõkkepuud sihivad
telemastid ja kirikud laotust.
Püsib kannul meil, silmist meid laskmata,
õhtu-Päikese tuletõrjeauto.
Ei olnd eriti pikk onju?