mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari,
ta tumedad sõrmed kobavad ust.
ta puhtaks küürib rohu kastene hari,
kuid valgeks vari ei saa. ta ikka on tohutu must.
siis pikapeale kaob kastese hommiku uudsus
ja piidleb mu varju päikese põletav pilk.
nüüb närbub mu vari kui taim, kellel veest on puudus,
või vaevleb kui lootsikus siputav silk.
ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnad kooris,
mu vari saab juurde jõudu ja reipust uut.
siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris,
asub mu vari kartmatult ootama kuud.
üle sinise plangu tõuseb punane kuu,
aias hämaralt naerab kõrvtsakari.
ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud
mu keha on kõdunud. alles on vari.
see vari on suur ja pehme kui samet.
ukse-esiselt sirutub planguni ta.
nii ere on punane kuu. ta kiirte hame
piirab mu varju üle taeva ja maa
ta tumedad sõrmed kobavad ust.
ta puhtaks küürib rohu kastene hari,
kuid valgeks vari ei saa. ta ikka on tohutu must.
siis pikapeale kaob kastese hommiku uudsus
ja piidleb mu varju päikese põletav pilk.
nüüb närbub mu vari kui taim, kellel veest on puudus,
või vaevleb kui lootsikus siputav silk.
ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnad kooris,
mu vari saab juurde jõudu ja reipust uut.
siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris,
asub mu vari kartmatult ootama kuud.
üle sinise plangu tõuseb punane kuu,
aias hämaralt naerab kõrvtsakari.
ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud
mu keha on kõdunud. alles on vari.
see vari on suur ja pehme kui samet.
ukse-esiselt sirutub planguni ta.
nii ere on punane kuu. ta kiirte hame
piirab mu varju üle taeva ja maa