Selles suves on kõik isemoodi. Seisab lilledest tühi mu vaas. Kasteheinu mu trepile toodi, võõrad jäljed on akna all maas. Kes need jättis, ma teada ei taha väriheintes on nimetu hirm - loen möödunud päevi kui raha, puhas vask vaid, ei kulda üks kirm. Vahel tundub, et kutsub mind keegi, haaran kingad ja... otsa saab ulm. Kasteheinad vaid... Tore on seegi. Pole mul ju ei juubel, ei pulm. Ja need jäljed... ma mõelda ei tihka, tume rada on kastesel teel... Eluraamatust keerata ihkan mõni lehekülg tagasi veel. Kasteheinad mu trepile toodi. Tean ma, milleks. Ja toojatki tean... Selles suves on kõik isemoodi, noorus nõnda must lahkuma peab.