Kuu külmas valguses ma tunnen tuiget rinnas,
lööb jälle helisema hingekandle keel.
Mu süda ütleb mulle: aeg on teele minna,
sest sõber ammune mind ikka ootab veel.
Ma lähen kevadöises hõbehallis vinas,
all jalge krabisemas koduranna kruus
ja tähed peegelduvad vastu meresinas,
mul jälle lapsepõlveaegsed laulud suus.
Tuul pritsmeid näole toob ja adrulõhna ninna,
nii kerge tundub laintepiiril jalaast.
Kuis võisin ometi nii kauaks jääda linna,
kui meri tagasi mind ootas nagu last?
Nüüd pistan varbad mere rohelisse sülle,
nii kodusena tunnen suurel kivil end.
Öö laotab unistuste teki mulle ülle
ja lahes Kuule naerab vastu kaksikvend.
Ma ühes merrega nüüd tasa-tasa hingan
ja süda palub, et jääks kestma õnneviiv.
Ning kuigi aeg ei peatu, on ta kohin rinnas,
ma iial päriselt ei suuda minna siit.
Mu lapsepõlv on rannas kadakate vahel,
ta sünnib minusse sel kevadisel aol.
Seob merega mind ajas katkematu ahel
ning sellest igatsusest vestab minu laul.
lööb jälle helisema hingekandle keel.
Mu süda ütleb mulle: aeg on teele minna,
sest sõber ammune mind ikka ootab veel.
Ma lähen kevadöises hõbehallis vinas,
all jalge krabisemas koduranna kruus
ja tähed peegelduvad vastu meresinas,
mul jälle lapsepõlveaegsed laulud suus.
Tuul pritsmeid näole toob ja adrulõhna ninna,
nii kerge tundub laintepiiril jalaast.
Kuis võisin ometi nii kauaks jääda linna,
kui meri tagasi mind ootas nagu last?
Nüüd pistan varbad mere rohelisse sülle,
nii kodusena tunnen suurel kivil end.
Öö laotab unistuste teki mulle ülle
ja lahes Kuule naerab vastu kaksikvend.
Ma ühes merrega nüüd tasa-tasa hingan
ja süda palub, et jääks kestma õnneviiv.
Ning kuigi aeg ei peatu, on ta kohin rinnas,
ma iial päriselt ei suuda minna siit.
Mu lapsepõlv on rannas kadakate vahel,
ta sünnib minusse sel kevadisel aol.
Seob merega mind ajas katkematu ahel
ning sellest igatsusest vestab minu laul.