Lumme tuisanud tee,
külmast hääl juba kähe,
paadis kohti on veel,
aga aega on vähe.
Sind võiks päästa see,
siiski kaasa ei lähe,
ootad veel.
Viivuks lehvitad,
sõbrad viipavad sulle,
tead, et enam sa
vist ei näegi neid hulle.
Miski põletab,
just kui pandud sind tulle
sellel teel,
mis mõeldud vaid sulle.
Ref:
Nõnda vaikides läed
siiski ootama jääd,
hetkeist tundeist on lõhestund hing.
Heidad külmunud käed,
tead et leidma pead väe,
mis ehk kunagi toetaks ka sind.
Uuel aastal tuul juba vingu toob ninna,
on revolvris kuul,
kui ehk tuleb sul minna.
Viimne palve suur
ja siis tõmbadki vinna, talvekuul,
jätad kõik sinna.
Ref:
Kui kord sulanud jää
taas neid põldusid näeb,
siis sa taipad, mis on selle hind.
Nõnda vaikides läed,
miskit maha ei jää.
Lõpuks keegi, ei mäleta sind.
Kui kord sulanud jää
taas neid põldusid näeb,
siis sa taipad, mis on selle hind.
Nõnda vaikides läed,
miskit maha ei jää.
Lõpuks keegi, ei mäleta sind.
Nõnda vaikides läed,
kaugeid varjusid näed,
miskit enamat ihaldab hing.
Tundub pimenev päev
veel kord ülatad käe,
aga keegi,
ei pane tähele sind.
Kui kord sulanud jää
taas neid põldusid näeb,
siis sa taipad, mis on selle hind.
Nõnda vaikides läed,
miskit maha ei jää.
Lõpuks keegi, ei mäleta sind.
külmast hääl juba kähe,
paadis kohti on veel,
aga aega on vähe.
Sind võiks päästa see,
siiski kaasa ei lähe,
ootad veel.
Viivuks lehvitad,
sõbrad viipavad sulle,
tead, et enam sa
vist ei näegi neid hulle.
Miski põletab,
just kui pandud sind tulle
sellel teel,
mis mõeldud vaid sulle.
Ref:
Nõnda vaikides läed
siiski ootama jääd,
hetkeist tundeist on lõhestund hing.
Heidad külmunud käed,
tead et leidma pead väe,
mis ehk kunagi toetaks ka sind.
Uuel aastal tuul juba vingu toob ninna,
on revolvris kuul,
kui ehk tuleb sul minna.
Viimne palve suur
ja siis tõmbadki vinna, talvekuul,
jätad kõik sinna.
Ref:
Kui kord sulanud jää
taas neid põldusid näeb,
siis sa taipad, mis on selle hind.
Nõnda vaikides läed,
miskit maha ei jää.
Lõpuks keegi, ei mäleta sind.
Kui kord sulanud jää
taas neid põldusid näeb,
siis sa taipad, mis on selle hind.
Nõnda vaikides läed,
miskit maha ei jää.
Lõpuks keegi, ei mäleta sind.
Nõnda vaikides läed,
kaugeid varjusid näed,
miskit enamat ihaldab hing.
Tundub pimenev päev
veel kord ülatad käe,
aga keegi,
ei pane tähele sind.
Kui kord sulanud jää
taas neid põldusid näeb,
siis sa taipad, mis on selle hind.
Nõnda vaikides läed,
miskit maha ei jää.
Lõpuks keegi, ei mäleta sind.