on ruume millest iialgi ei pääse
ja seinu millest läbi me ei näe
on kaugusi mis on nii sama kauged
kui igavik või sirutaksid käe
olen vaid teel et kaotada end
olen vaid teel et salata
aeg on kaotatud asjade hind
kõigile neile kes uskusid mind
on öö ja jälle lahkumine
su kuklalt mõtteid enam ma ei loe
su liigutused, hingamine
on jäänud võõraks kõik mis oli soe
mu järel enam sa ei luura
mu pilgust sulle silmad said
mu sõnu enam sa ei kuula
mu lausetes on silbid vaid
oled vaid teel, et kaotada mind
oled vaid teel et salata
kõike mis hoidis sind ja mind
selleks, et otsast alata
kas kiviks süda, sügisleheks hing
sel päeval kui ma viimaks kaotan end
näed, seal läbi sügisvihma läheb keegi kes veel ennast iseendaks peab
veel tunneb taskus käsi, üht vihmapiiska palgel teiste seas
kuid juba võõras, tundmatu on valu mis on sees
kas nutad sina või nutab keegi sinu eest
ja seinu millest läbi me ei näe
on kaugusi mis on nii sama kauged
kui igavik või sirutaksid käe
olen vaid teel et kaotada end
olen vaid teel et salata
aeg on kaotatud asjade hind
kõigile neile kes uskusid mind
on öö ja jälle lahkumine
su kuklalt mõtteid enam ma ei loe
su liigutused, hingamine
on jäänud võõraks kõik mis oli soe
mu järel enam sa ei luura
mu pilgust sulle silmad said
mu sõnu enam sa ei kuula
mu lausetes on silbid vaid
oled vaid teel, et kaotada mind
oled vaid teel et salata
kõike mis hoidis sind ja mind
selleks, et otsast alata
kas kiviks süda, sügisleheks hing
sel päeval kui ma viimaks kaotan end
näed, seal läbi sügisvihma läheb keegi kes veel ennast iseendaks peab
veel tunneb taskus käsi, üht vihmapiiska palgel teiste seas
kuid juba võõras, tundmatu on valu mis on sees
kas nutad sina või nutab keegi sinu eest