sama koht sama kellaaeg samad maskid samad liigutused
ahmin õhku nagu astmahaige kui olen selge ja kaine
ärevus paanika raev pained katkematud müralained
miljonid silmad projekteerivad tuimust ülbust hirmu
päikseprill varjab pilku nagu sirm mul
lõputu vadistamine elektriliinidel kuulujutuveski õhku käristab
segaduses tütar nüsib vannitoas veene tuim poeg koolis püssiga täristab
on mo närvid rottide poolt näritud
et tunnen kõik puudutab mind nagu vihm ebaühtlaselt ärritab
ülalt tornist kostab kellahelina morse kivikoridor pigistab vaba vaadet kokku nagu korsett
tõmmab ümber koomale kivistund pilguga vahib otsa nagu linna eksind loomale
lihtsalt puudutust ihkan tunnistada ei tihka masse vihkan tänavabowlingus õla pihta
kutsikad laiavad söövad nägusid 'gu saia palgamõrtsukas möödus pilk külm „ai'a"
peas herilasepesa üks puhub näkku suitsupahvaka
mind teeb sõgedaks närviline rahvas kiristan hambaid ära ahvatle
tormihoiatus paistab kogu mo hoiakust
vihkan järjekordi hingan kuklasse pilgud ronivad mööda mind 'gu kuklased ja välguvad
keeltel sälgud nagu ussid inimesest võib kõike oodata ESTid või RUSid
ümberringi sõidavad katused seisan paari seki kaugusel vastusest
katkine hing mo vastu liibub lehvitab kärbitud tiibu
haavatud sõdur liigub madalat profiili hoides kiirelt
radikaal mo peas ei tunne piire kui viin teeb kehas tiire sees piinatud hinged
saadan pilgu kaugusse või summutan maasse kui silma vaatan siis sa tunned seda pinget
a iga päev mo läbitungiv pilk muutus õrnaks
kui see diagnoosiga tüdruk möödus mo kõrvalt
ta lobises ja naeris kuigi kedagi polnud kõrval
kuni ta vägistas kägistas ja teki sisse mässis mõrvar
so jaoks see on ehk liigne info nagu tagaõue pressitud puuriidad kola ja loomade saatus
kopterid valgustavad ala teostan vaatlust nüüd akan elama luban oodates homset vaatust
olen eluotsa ootand seda eluotsa kus saab kas elu otsa või kindlustatuks eluotsa
nii et arva miks käitun nagu mul on käitun nagu ma olen
Misiganesmees
tänav on mühklik tuul on kanalisatsiooniluugid minema pühkind
kõnniteel astun lompi mitu Mina virvendab veesilmas teise pilguga näen küllusemaailma
vaimusilmas poisina värvilist klaasikildu üles korjamas traumad tegid ainete orja mo'st
a unistusi ei mata näo maskiga katan
nagu Papa üt's: „p saa ühtegi päeva valetamata" äkää äkää
laske mind välja sellest vanglast värdjad
ahmin õhku nagu astmahaige kui olen selge ja kaine
ärevus paanika raev pained katkematud müralained
miljonid silmad projekteerivad tuimust ülbust hirmu
päikseprill varjab pilku nagu sirm mul
lõputu vadistamine elektriliinidel kuulujutuveski õhku käristab
segaduses tütar nüsib vannitoas veene tuim poeg koolis püssiga täristab
on mo närvid rottide poolt näritud
et tunnen kõik puudutab mind nagu vihm ebaühtlaselt ärritab
ülalt tornist kostab kellahelina morse kivikoridor pigistab vaba vaadet kokku nagu korsett
tõmmab ümber koomale kivistund pilguga vahib otsa nagu linna eksind loomale
lihtsalt puudutust ihkan tunnistada ei tihka masse vihkan tänavabowlingus õla pihta
kutsikad laiavad söövad nägusid 'gu saia palgamõrtsukas möödus pilk külm „ai'a"
peas herilasepesa üks puhub näkku suitsupahvaka
mind teeb sõgedaks närviline rahvas kiristan hambaid ära ahvatle
tormihoiatus paistab kogu mo hoiakust
vihkan järjekordi hingan kuklasse pilgud ronivad mööda mind 'gu kuklased ja välguvad
keeltel sälgud nagu ussid inimesest võib kõike oodata ESTid või RUSid
ümberringi sõidavad katused seisan paari seki kaugusel vastusest
katkine hing mo vastu liibub lehvitab kärbitud tiibu
haavatud sõdur liigub madalat profiili hoides kiirelt
radikaal mo peas ei tunne piire kui viin teeb kehas tiire sees piinatud hinged
saadan pilgu kaugusse või summutan maasse kui silma vaatan siis sa tunned seda pinget
a iga päev mo läbitungiv pilk muutus õrnaks
kui see diagnoosiga tüdruk möödus mo kõrvalt
ta lobises ja naeris kuigi kedagi polnud kõrval
kuni ta vägistas kägistas ja teki sisse mässis mõrvar
so jaoks see on ehk liigne info nagu tagaõue pressitud puuriidad kola ja loomade saatus
kopterid valgustavad ala teostan vaatlust nüüd akan elama luban oodates homset vaatust
olen eluotsa ootand seda eluotsa kus saab kas elu otsa või kindlustatuks eluotsa
nii et arva miks käitun nagu mul on käitun nagu ma olen
Misiganesmees
tänav on mühklik tuul on kanalisatsiooniluugid minema pühkind
kõnniteel astun lompi mitu Mina virvendab veesilmas teise pilguga näen küllusemaailma
vaimusilmas poisina värvilist klaasikildu üles korjamas traumad tegid ainete orja mo'st
a unistusi ei mata näo maskiga katan
nagu Papa üt's: „p saa ühtegi päeva valetamata" äkää äkää
laske mind välja sellest vanglast värdjad