kas armastad teda tõsiselt või lihtsalt kardad üksiolemist
keda otsid enda kõrvale - kaunitari? koletist?
päeva alguses on kõik kuidagi eriti kuradi selge
öö laskub, vertikaalne algus liigub horisontaal telge
pea sees mängid läbi kõik avangud, arengud, patiseisud
tõenäosus maksimaalne aga ikka jääb miski detail peittu
tunded kalpsavad takistusribal nagu sõdurid mägisel maastikul
arusaamata lihtsast tõest, et loeb vaid sõrm, mis on õigel päästikul
üksi on halb aga kokku sobivad ju ainult need pooled,
mis ei tõuka teineteist eemale vaid tõmbuvad üksteise poole
mõistuse poolt loodud liidud - tänan ei jään pigem üksikuks
kui nendin aastaid hiljem - kuhu jäi siis armastus?
küsimus ei ole armastuses vaid pigem selle puudumises
eksinud keset soove ja tundeid - muutumine, muundumine
k**b on tähtsam - oma nägu või iga hinna eest kuulumine?
pole vahet - tumma lektorit kuulavad kurdid kõrvad!
öö läbi piinlesid
leidmata üles õiget fraasi,
et saaks aru publik saalis, mida peategelane plaanib
või siis kõlab biit tuhmilt ja punchlaine pole
meloodia kasutusel kuskil - kogu teema liiga toores
poole pealt kadus mõte nagu leem vaese supikausist
kuhu edasi? paanika, persse kõik, nii mõistus on audis
pea pausi, loeb lõplik produkt, mitte poolikute tööde kogus
usu mind, kedagi ei huvita emmsiid, kes ruunavad sama surnud hobust
ideed nii võimsad, et tsunamigi tundub nende kõrval virvendus tasane
põhjendama ei pea, miks seda teed kuni saad massid pasale
keeristorm, mis algas lavalt a' ikkagi ei toonud vabadust,
et küsiks veelkord sõbrad - kuhu jäi siis armastus?
ref
õnnitlen - töökoht on teie, katseajal palk pisut kesine
püüdlikult, kakskümmendneli-seitse firma hüvanguks - pusige!
ületunde, katseaega, lisatasu ei ole saada
ikaldus või kasum väike, ainult töökad saavad taeva!
omanik loobib mütsi vastu maad, voolab kaader, ei tea miks küll
oleks ajad veidi teised hukkaks neid tõpraid nagu parun üxkyll
olid ajad kus seitse aastat läks enne kui meistriks said sellid
nüüd ainult idioote riiklik nõudlus ametikoolidest tellib
ei ole vastutustunnet - pohhui - küll kindlustus maksab
roboteid saagu rohkem, oma mõistus jäägu vakka!
elutöö eest saadud kuldkell jõudis kandjani postuumselt
kirja pandi kivile peatsisse piisavalt suurelt
sõbrad kuhu jäi küll armastus?
aga keegi seda ei loe
moodne inimene tõstab seal jalga nagu mõni hulkuv koer.
ref
keda otsid enda kõrvale - kaunitari? koletist?
päeva alguses on kõik kuidagi eriti kuradi selge
öö laskub, vertikaalne algus liigub horisontaal telge
pea sees mängid läbi kõik avangud, arengud, patiseisud
tõenäosus maksimaalne aga ikka jääb miski detail peittu
tunded kalpsavad takistusribal nagu sõdurid mägisel maastikul
arusaamata lihtsast tõest, et loeb vaid sõrm, mis on õigel päästikul
üksi on halb aga kokku sobivad ju ainult need pooled,
mis ei tõuka teineteist eemale vaid tõmbuvad üksteise poole
mõistuse poolt loodud liidud - tänan ei jään pigem üksikuks
kui nendin aastaid hiljem - kuhu jäi siis armastus?
küsimus ei ole armastuses vaid pigem selle puudumises
eksinud keset soove ja tundeid - muutumine, muundumine
k**b on tähtsam - oma nägu või iga hinna eest kuulumine?
pole vahet - tumma lektorit kuulavad kurdid kõrvad!
öö läbi piinlesid
leidmata üles õiget fraasi,
et saaks aru publik saalis, mida peategelane plaanib
või siis kõlab biit tuhmilt ja punchlaine pole
meloodia kasutusel kuskil - kogu teema liiga toores
poole pealt kadus mõte nagu leem vaese supikausist
kuhu edasi? paanika, persse kõik, nii mõistus on audis
pea pausi, loeb lõplik produkt, mitte poolikute tööde kogus
usu mind, kedagi ei huvita emmsiid, kes ruunavad sama surnud hobust
ideed nii võimsad, et tsunamigi tundub nende kõrval virvendus tasane
põhjendama ei pea, miks seda teed kuni saad massid pasale
keeristorm, mis algas lavalt a' ikkagi ei toonud vabadust,
et küsiks veelkord sõbrad - kuhu jäi siis armastus?
ref
õnnitlen - töökoht on teie, katseajal palk pisut kesine
püüdlikult, kakskümmendneli-seitse firma hüvanguks - pusige!
ületunde, katseaega, lisatasu ei ole saada
ikaldus või kasum väike, ainult töökad saavad taeva!
omanik loobib mütsi vastu maad, voolab kaader, ei tea miks küll
oleks ajad veidi teised hukkaks neid tõpraid nagu parun üxkyll
olid ajad kus seitse aastat läks enne kui meistriks said sellid
nüüd ainult idioote riiklik nõudlus ametikoolidest tellib
ei ole vastutustunnet - pohhui - küll kindlustus maksab
roboteid saagu rohkem, oma mõistus jäägu vakka!
elutöö eest saadud kuldkell jõudis kandjani postuumselt
kirja pandi kivile peatsisse piisavalt suurelt
sõbrad kuhu jäi küll armastus?
aga keegi seda ei loe
moodne inimene tõstab seal jalga nagu mõni hulkuv koer.
ref