Üks neitsik kõrge kalda peal seal vaatas mere pool.
Üks ilus laev see ujus seal, ei tea, kes selle sees.
Pea lasti ankur meresse, laev seisis liikmata.
Kolm krahvi tulid jõudsasti sealt maale paadiga.
Kui neiu juurde jõudsid nad, siis noorim nende seast
tal andis klaasist rüübata üht magust viina head.
Ta võttis sõrmest sõrmuse, mis oli selge kuld
ja kinkis seda neiule ning ütles armsalt tal:
"Oh, ära põlga õnne sa, minu armas lapsuke,
sind tahan naiseks kosida, tõest' nalja ma ei tee.
Sest räägi kodus isale ja näita sõrmust tal.
Ma arvan, et see temale võib olla rõõmuks küll.
Neid täitis käsku kärmesti, läks koju rutuga.
Ta näitas sõrmust isale ja rääkis kartmata:
"Üks krahv, kes tuli laevaga, mind tahab kosida.
Ta saatis luba küsima, kas lubad seda sa."
Kui tütar luba küsinud, siis vastas isa nii:
"Kui krahv sind omaks arvanud, ei keelda ma siis või."
Krahv läks siis luba küsima ka oma vanemailt.
Ta isa käest sai tapelda ja vihaseks jäi vend.
Krahv tõttas pruudi juurde sealt, tal oli hale meel.
Ta tõstis nuttes oma häält ja ütles pruudil nii:
"Ei või mina ühte parata, ei saa mina võtta sind.
Ma isa käest sain tapelda ja vihaseks jäi vend."
"Kui mina olla halvast soost ja sina krahvi poeg,
siis tahan kloostri minna tõest' ja nunnaks eluaeg."
Kui ütles, nõnda tegi ta ja läks siis kloostrisse.
Seal haigeks jäi ja suri ta kolm päeva järele.
Siis krahvi süda kurvaks jäi, ta mõtles eneses:
"Ma lähen teda vaatama, mis teeb ta kloostri sees."
Kui kloostri juurde jõudis ta, siis surnut kanneti
tal vastu leinalauluga ja viidi kabeli.
Kui küsis krahv: "Kes on siin surnd?" Siis öeldi temale:
"Üks neitsik, kes nii hilja tulnd on meie kloostrisse."
Krahv mõtles: "Jah, tõsi on see, et surnd on minu pruut!
Ma suren siia samasse, mul pole rõõmu muud."
Ja kui sai seda öelnud ta, siis suri korraga.
Nad ühte hauda maeti, seal puhkvad rahuga.
Üks ilus laev see ujus seal, ei tea, kes selle sees.
Pea lasti ankur meresse, laev seisis liikmata.
Kolm krahvi tulid jõudsasti sealt maale paadiga.
Kui neiu juurde jõudsid nad, siis noorim nende seast
tal andis klaasist rüübata üht magust viina head.
Ta võttis sõrmest sõrmuse, mis oli selge kuld
ja kinkis seda neiule ning ütles armsalt tal:
"Oh, ära põlga õnne sa, minu armas lapsuke,
sind tahan naiseks kosida, tõest' nalja ma ei tee.
Sest räägi kodus isale ja näita sõrmust tal.
Ma arvan, et see temale võib olla rõõmuks küll.
Neid täitis käsku kärmesti, läks koju rutuga.
Ta näitas sõrmust isale ja rääkis kartmata:
"Üks krahv, kes tuli laevaga, mind tahab kosida.
Ta saatis luba küsima, kas lubad seda sa."
Kui tütar luba küsinud, siis vastas isa nii:
"Kui krahv sind omaks arvanud, ei keelda ma siis või."
Krahv läks siis luba küsima ka oma vanemailt.
Ta isa käest sai tapelda ja vihaseks jäi vend.
Krahv tõttas pruudi juurde sealt, tal oli hale meel.
Ta tõstis nuttes oma häält ja ütles pruudil nii:
"Ei või mina ühte parata, ei saa mina võtta sind.
Ma isa käest sain tapelda ja vihaseks jäi vend."
"Kui mina olla halvast soost ja sina krahvi poeg,
siis tahan kloostri minna tõest' ja nunnaks eluaeg."
Kui ütles, nõnda tegi ta ja läks siis kloostrisse.
Seal haigeks jäi ja suri ta kolm päeva järele.
Siis krahvi süda kurvaks jäi, ta mõtles eneses:
"Ma lähen teda vaatama, mis teeb ta kloostri sees."
Kui kloostri juurde jõudis ta, siis surnut kanneti
tal vastu leinalauluga ja viidi kabeli.
Kui küsis krahv: "Kes on siin surnd?" Siis öeldi temale:
"Üks neitsik, kes nii hilja tulnd on meie kloostrisse."
Krahv mõtles: "Jah, tõsi on see, et surnd on minu pruut!
Ma suren siia samasse, mul pole rõõmu muud."
Ja kui sai seda öelnud ta, siis suri korraga.
Nad ühte hauda maeti, seal puhkvad rahuga.