Sa oled kui salanaine,
mu kallis kodumaa
ja sind küll avalikult
ei tohi ma nimeta.
Su alamad veel loodavad,
su hiites tantsu löövad,
ei aima, et on petetud
ja võõrast leiba söövad.
Ei, võõras!
Su kuld mu ustavust ei murra,
ma olen eestlane
mind lase nõnda surra!
Võib-olla kusagil on keegi,
kes su terviseks veel joob,
kõik, mis südames, ta ohvriks
sinu altarile toob.
Mõttemõõgaga sind valvab,
tahtetules soojendab,
ei heitu, kui ka sinu rüpp
ta viimseks sängiks saab.
Isamaa!
Sinuga olen õnnetu ma,
õnnetum ilma sinuta!
mu kallis kodumaa
ja sind küll avalikult
ei tohi ma nimeta.
Su alamad veel loodavad,
su hiites tantsu löövad,
ei aima, et on petetud
ja võõrast leiba söövad.
Ei, võõras!
Su kuld mu ustavust ei murra,
ma olen eestlane
mind lase nõnda surra!
Võib-olla kusagil on keegi,
kes su terviseks veel joob,
kõik, mis südames, ta ohvriks
sinu altarile toob.
Mõttemõõgaga sind valvab,
tahtetules soojendab,
ei heitu, kui ka sinu rüpp
ta viimseks sängiks saab.
Isamaa!
Sinuga olen õnnetu ma,
õnnetum ilma sinuta!