Kui joonistad lund, palun lumme
Sa joonista päikeselaik.
Kui öösel näed und, oma unne
Sa minugi jaoks näe üks paik.
Näe päeva, mis peagi on aland,
Näe kargust, mis kergitand koit.
Liig palju ma lauludes haland,
Kuid kired on kammitsais hoit'.
Ning ilu, ma pole tast hoolind,
Üks nägu, üks naeratus pelk.
On vargsi kõik ümber mus voolind,
Kui ütleks su hammaste helk.
Et kõigest ei räägita luules,
Mis elus on valus ja võik,
Ah tunnen, et unustust tuues,
Kord hulluks see ajab mind kõik.
Sa joonista päikeselaik.
Kui öösel näed und, oma unne
Sa minugi jaoks näe üks paik.
Näe päeva, mis peagi on aland,
Näe kargust, mis kergitand koit.
Liig palju ma lauludes haland,
Kuid kired on kammitsais hoit'.
Ning ilu, ma pole tast hoolind,
Üks nägu, üks naeratus pelk.
On vargsi kõik ümber mus voolind,
Kui ütleks su hammaste helk.
Et kõigest ei räägita luules,
Mis elus on valus ja võik,
Ah tunnen, et unustust tuues,
Kord hulluks see ajab mind kõik.