kraelõikmeil sädelevaid ruune varjas
poiss seemiskindaga kui tuli linna
ta tuli kaevikust ja sõda sarjas
ning puhus ervinile suitsu ninna
ning märkis lõpuks asi seegi on
et meil on lõpuks oma leegion
lili marleen mu lapsepõlve laul
kui jommis isa tampis klaverit
ei olnud plekke meie meheaul
kuid elu oli püsind pikalt sitt
ning aina korrutand mis seegi on
et kord meil oli oma leegion
mu armas tüdruk unes käivad paugud
mu kadund isa vastu panna käsi
eks mulgi ole rinnus kuuliaugud
neis peksleb hirmund süda kuni väsib
kuid talle lohutuseks seegi on
et kord meil oli oma leegion
poiss seemiskindaga kui tuli linna
ta tuli kaevikust ja sõda sarjas
ning puhus ervinile suitsu ninna
ning märkis lõpuks asi seegi on
et meil on lõpuks oma leegion
lili marleen mu lapsepõlve laul
kui jommis isa tampis klaverit
ei olnud plekke meie meheaul
kuid elu oli püsind pikalt sitt
ning aina korrutand mis seegi on
et kord meil oli oma leegion
mu armas tüdruk unes käivad paugud
mu kadund isa vastu panna käsi
eks mulgi ole rinnus kuuliaugud
neis peksleb hirmund süda kuni väsib
kuid talle lohutuseks seegi on
et kord meil oli oma leegion