Traksis kõnnil nagu nugis, pruunis kooverkotis
sõpradele kohvikusse hetkemuljeid viima
nahast köited, lehelõiked portfellis ning kotis
linnast tulles oli ikka koort ja kohupiima.
Tsaariaegse tunnistaja järgi antud passis
sünniaeg, mis ammu enam ei vii pabinasse.
Kasvuhoones tuuseldades riigikorrad sassis,
kahju vaid, et harva satub käima Räpinasse.
Härra Ahven, meil ei ole Sulle uudiseid,
kõik tahtmised ja hirmud, ammu tead ju neid.
Ja kui tõesti miskit on, siis helistan ja ütlen,
kuid ei tea, kas Linnuteel Sul telefon on üten?
Lembit kinkis eile mulle oma luuleraamatu
jättis köögi laua peale, ise oli surnud.
Oleks võinud anda mõnelegi muule ju,
aga mulle jättis, sest et mind ehk oli tundnud.
Leinadest ja armastusest pilve piirini
pleekind päevikusse luuletatud elu ära.
Imesta, et mõni kohe oskab minna nii,
päriselt ei lähegi, et ta nii väga ära.
Härra Ahven, meil ei ole Sulle uudiseid,
kõik tahtmised ja hirmud, ammu tead ju neid.
Ja kui tõesti miskit on, siis helistan ja ütlen,
ma ei tea, kas Linnuteel Sul telefon on üten?
sõpradele kohvikusse hetkemuljeid viima
nahast köited, lehelõiked portfellis ning kotis
linnast tulles oli ikka koort ja kohupiima.
Tsaariaegse tunnistaja järgi antud passis
sünniaeg, mis ammu enam ei vii pabinasse.
Kasvuhoones tuuseldades riigikorrad sassis,
kahju vaid, et harva satub käima Räpinasse.
Härra Ahven, meil ei ole Sulle uudiseid,
kõik tahtmised ja hirmud, ammu tead ju neid.
Ja kui tõesti miskit on, siis helistan ja ütlen,
kuid ei tea, kas Linnuteel Sul telefon on üten?
Lembit kinkis eile mulle oma luuleraamatu
jättis köögi laua peale, ise oli surnud.
Oleks võinud anda mõnelegi muule ju,
aga mulle jättis, sest et mind ehk oli tundnud.
Leinadest ja armastusest pilve piirini
pleekind päevikusse luuletatud elu ära.
Imesta, et mõni kohe oskab minna nii,
päriselt ei lähegi, et ta nii väga ära.
Härra Ahven, meil ei ole Sulle uudiseid,
kõik tahtmised ja hirmud, ammu tead ju neid.
Ja kui tõesti miskit on, siis helistan ja ütlen,
ma ei tea, kas Linnuteel Sul telefon on üten?