a kukun ja kukun kukun ja kukun,
ja ei mingit tõusu
kukun ja kukun kukun ja kukun
pole veel alla jõudnud
mul on aega, see laul siin laulda,
mul on aega- ja vist on kaua,
sest üles ei näe ja põhja ei paista,
pilved saadavad mind nagu lendavad vaibad,
ma veel kukun ja kukun ja kukun ja kukun
tuul vihiseb mu kõrvades,
kukun ja kukun ja kukun ja kukun,
ma ei tea kui kõrgelt
must mööduvad kõik linnud, putukad,
must mööduvad kõik need, kes kukuvad,
ka ma olen kukkumas,
ja ei tea, kas alla!
jahe tuulepuhang läbi aju,
külm merelaine vastu jalgu,
toob tundmatusest uusi mõtteid nagu import kaupu,
ainus aktsiis on aeg
ja sellest ei tule puudus
praen niikaua, kui päike ripub laes
see on puhkus ja tuleb võtta sest'
kõik, ükskõik mis moodi,
sa oled põhjamaa mees
see ei tähenda, et ei mingit eksootikat
mida muudab ilm?
olgu valge lumi, roheline muru,
loodusjõud armastavad mind,
kui mul on hea tuju,
suve nudism - ainult puudel riided seljas,
laisklen pargis,
jälgin kuidas päike mängib peitust pilvedega,
peksab kiiri laiali,
ja kui akkab pimenema,
päike kukub silmapiiri nagu oliiv dry martiini -
tõstab maapinna taevani välikohvik
peaks küll varsti korda saama,
a niikaua ei sega meid keegi,
ja kui mu juures kondabki mingi vana,
kes korjab taarat,
ronin üheksakordse maja katusele -
maailm on väiksem minust kui enamat ei oska tahta,
on vist täiuslikus sulle suured tänud eestimaa!
kui tahad kuku ja kuku, kuku ja kuku
kukume koos
tule kuku ja kuku, kuku ja kuku
kukume vist läbiajaloo,
kukume tulevikku, nii kaugele kui saame, maie
kännust kohe ropp kaugemale, maie
kukume nagu pääv õhtusse laskub,
kõrgustesse, hüppavatele vastu!
ja ei mingit tõusu
kukun ja kukun kukun ja kukun
pole veel alla jõudnud
mul on aega, see laul siin laulda,
mul on aega- ja vist on kaua,
sest üles ei näe ja põhja ei paista,
pilved saadavad mind nagu lendavad vaibad,
ma veel kukun ja kukun ja kukun ja kukun
tuul vihiseb mu kõrvades,
kukun ja kukun ja kukun ja kukun,
ma ei tea kui kõrgelt
must mööduvad kõik linnud, putukad,
must mööduvad kõik need, kes kukuvad,
ka ma olen kukkumas,
ja ei tea, kas alla!
jahe tuulepuhang läbi aju,
külm merelaine vastu jalgu,
toob tundmatusest uusi mõtteid nagu import kaupu,
ainus aktsiis on aeg
ja sellest ei tule puudus
praen niikaua, kui päike ripub laes
see on puhkus ja tuleb võtta sest'
kõik, ükskõik mis moodi,
sa oled põhjamaa mees
see ei tähenda, et ei mingit eksootikat
mida muudab ilm?
olgu valge lumi, roheline muru,
loodusjõud armastavad mind,
kui mul on hea tuju,
suve nudism - ainult puudel riided seljas,
laisklen pargis,
jälgin kuidas päike mängib peitust pilvedega,
peksab kiiri laiali,
ja kui akkab pimenema,
päike kukub silmapiiri nagu oliiv dry martiini -
tõstab maapinna taevani välikohvik
peaks küll varsti korda saama,
a niikaua ei sega meid keegi,
ja kui mu juures kondabki mingi vana,
kes korjab taarat,
ronin üheksakordse maja katusele -
maailm on väiksem minust kui enamat ei oska tahta,
on vist täiuslikus sulle suured tänud eestimaa!
kui tahad kuku ja kuku, kuku ja kuku
kukume koos
tule kuku ja kuku, kuku ja kuku
kukume vist läbiajaloo,
kukume tulevikku, nii kaugele kui saame, maie
kännust kohe ropp kaugemale, maie
kukume nagu pääv õhtusse laskub,
kõrgustesse, hüppavatele vastu!