ta ärkas mõtetega uinumisest
hommik koputas hulga küsimustega, et kui just siis milleks? nagu näole päiksest läbi akna
moodustuvad tuvisita kujutised, kõik mis ta kuulis kuskil liikuvat tundus minev ja maailm
ärritas, nii postiljon, kui kajakate ulgumine, kui keegi autot käivitas ja majaukse sulgumised
kõik näis teda häirivat ja selle masenduse udu vines ei saand ta enam mängida, et olnust oleks
tuju olnud veel sitem, isegi inspiratsiooni ei tulnud ise, ta haises, juuks klepus ja käsi oli must
markerist nagu vajasid ka puhastust riided, maas vedelesid õllepurgid ja pizzakarpe kiht, see
polnd kunst, see oli tuppa avanev kurb vaade nagu õhtulehe kaanepilt, isegi toaletis polnd
paberit, ta pühkis perset ainsa asjaga, millest hoolis, mõtles, et aint selleks me kirjutame vist,
postkastist leidnud arved, mis jäidki avamatuks, haaras ta palgateate sotsiaalametist ja kadus
ajamata habet, jättes hambad kollaseks, pidades seda liiga geiseks, kui keegi end välja
minnes korda teeb, kuid hiljem bistroo järjekorras seistes, hoides küüslauguleiba nagu
postament polnud ta see firmaeinet nautiv ülikonnas mees, kes suhtles kena daamiga, keda
polnd sa ka unistustes saand, ta oli see mees kaltsuka teksatagiga, kes vestles
südametunnistusega ja õhk ümber suitses nagu katlamaja korsten, tema hingamine oli raske
nagu astmahaiglast kostev norse, aga ta ei suitsetand, need olid valed et ignoda tööpäeva
mis algas kohe, pilk kellale tegi ta närviliseks nagu suurt raha kandva kohver, jõudes pärale
tähelepanu keskmes, uhkust välja ei näidanud, tähtis tunne oli esimest korda elus olla
märgatud, missiis, et juhataja kutsus enda juurde aint, et vallandada, ta ei põdendki, et
kohviku kell oli tunde ajast maha, seda üksindust ja kurbust poleks keegi enam rohkem
mahutand ja polnd ime, tööd ta enam ei alustand, ta teadis et see on minek, arutand kiirelt
läbi ehk lõpetand mõtted, jalutand tiire väärtustavalt ümber kodu et kui lahkuda - lahkub ta
efetiivselt, nagu ta viimset aega ei kasutand, see polnd iimeil, ega kiri, keegi ei taiband, a ta
oli endast andnud riime neile seal 13nes, kus polnd õnne ja kaljo kiiske, ta oleks kangesti
tahtnud ise, näha vanemaid ja neid sõpru suhtumas ta kadumisse, kas tõesti sama palju, kui
tema olemisse? see oli küll suur süda, aga sinna poleks pressitud enam ühtki ohet sisse, kutt
ei muretsend või kui, siis aint sellel reisil, a mitte iial enam, kui ta seal all lesis, sillal algasid
need nukrad jalajäljed ja lõppesid äkki kaugenedes, aint see oli lennukisild ja sammud viisid ta
kaugele, kaugele, lõpmatult otsida võid õnne, võid leida õnnetusi, lõpmatult otsid tõde, leiad
kogemusi, otsi mõte on leida uusi, ja jälle-näha vanu tihti selle, mis on olemas, leiab üles alles
kaugus, aga kui sai tea, mida otsida, võid leida kaotuse.
hommik koputas hulga küsimustega, et kui just siis milleks? nagu näole päiksest läbi akna
moodustuvad tuvisita kujutised, kõik mis ta kuulis kuskil liikuvat tundus minev ja maailm
ärritas, nii postiljon, kui kajakate ulgumine, kui keegi autot käivitas ja majaukse sulgumised
kõik näis teda häirivat ja selle masenduse udu vines ei saand ta enam mängida, et olnust oleks
tuju olnud veel sitem, isegi inspiratsiooni ei tulnud ise, ta haises, juuks klepus ja käsi oli must
markerist nagu vajasid ka puhastust riided, maas vedelesid õllepurgid ja pizzakarpe kiht, see
polnd kunst, see oli tuppa avanev kurb vaade nagu õhtulehe kaanepilt, isegi toaletis polnd
paberit, ta pühkis perset ainsa asjaga, millest hoolis, mõtles, et aint selleks me kirjutame vist,
postkastist leidnud arved, mis jäidki avamatuks, haaras ta palgateate sotsiaalametist ja kadus
ajamata habet, jättes hambad kollaseks, pidades seda liiga geiseks, kui keegi end välja
minnes korda teeb, kuid hiljem bistroo järjekorras seistes, hoides küüslauguleiba nagu
postament polnud ta see firmaeinet nautiv ülikonnas mees, kes suhtles kena daamiga, keda
polnd sa ka unistustes saand, ta oli see mees kaltsuka teksatagiga, kes vestles
südametunnistusega ja õhk ümber suitses nagu katlamaja korsten, tema hingamine oli raske
nagu astmahaiglast kostev norse, aga ta ei suitsetand, need olid valed et ignoda tööpäeva
mis algas kohe, pilk kellale tegi ta närviliseks nagu suurt raha kandva kohver, jõudes pärale
tähelepanu keskmes, uhkust välja ei näidanud, tähtis tunne oli esimest korda elus olla
märgatud, missiis, et juhataja kutsus enda juurde aint, et vallandada, ta ei põdendki, et
kohviku kell oli tunde ajast maha, seda üksindust ja kurbust poleks keegi enam rohkem
mahutand ja polnd ime, tööd ta enam ei alustand, ta teadis et see on minek, arutand kiirelt
läbi ehk lõpetand mõtted, jalutand tiire väärtustavalt ümber kodu et kui lahkuda - lahkub ta
efetiivselt, nagu ta viimset aega ei kasutand, see polnd iimeil, ega kiri, keegi ei taiband, a ta
oli endast andnud riime neile seal 13nes, kus polnd õnne ja kaljo kiiske, ta oleks kangesti
tahtnud ise, näha vanemaid ja neid sõpru suhtumas ta kadumisse, kas tõesti sama palju, kui
tema olemisse? see oli küll suur süda, aga sinna poleks pressitud enam ühtki ohet sisse, kutt
ei muretsend või kui, siis aint sellel reisil, a mitte iial enam, kui ta seal all lesis, sillal algasid
need nukrad jalajäljed ja lõppesid äkki kaugenedes, aint see oli lennukisild ja sammud viisid ta
kaugele, kaugele, lõpmatult otsida võid õnne, võid leida õnnetusi, lõpmatult otsid tõde, leiad
kogemusi, otsi mõte on leida uusi, ja jälle-näha vanu tihti selle, mis on olemas, leiab üles alles
kaugus, aga kui sai tea, mida otsida, võid leida kaotuse.